Loodusdirektiivis käsitletavad taime- ja loomaliigid on Euroopa Liidu tähtsusega liigid. Eestis kuulub direktiivi lisadesse kokku 99 liiki:
Linnudirektiiv käsitleb kõiki Eestis looduslikult esinevaid liike, nii pesitsejaid, talvitajaid kui rändliike:
Iga liikmesriik määratleb oma piirides:
- ohustatud liigid – need, mida ähvardab antud riigis kadumisoht (välja arvatud sellised, mille looduslik levila riivab vaid äärega kõnealust riiki ning on seega naabermaades laiemalt levinud);
- ohualtid liigid, mis eeldatavasti praeguste tingimuste jätkudes võivad lähemas tulevikus sattuda ohustatud liikide sekka;
- haruldased liigid, mis on riski piiril, olles esindatud vaid väikeste asurkondadena;
- endeemsed või elupaiga eripära tõttu erilist tähelepanu vajavad liigid.
Kaitsemeetmetest lähtuvalt on EL-i tähtsusega liigid jagatud kolme rühma, kusjuures mõni neist võib kuuluda ühtaegu ka kahte. Need liigirühmad on loetletud loodusdirektiivi kolmes lisas:
II lisas toodud liikide kaitseks tuleb piiritleda kaitsealad – loodusalad, IV lisa loetleb rangelt kaitstavaid liike, V lisasse on koondatud majanduslikku tähtsust omavad liigid.
Mõned II lisas loetletud liikidest on tähistatud tärniga (*). Need on esmatähtsad liigid, mille kaitsmise eest kannab EL erilist vastutust.
Eestis olevatest liikidest kuuluvad esmatähtsate hulka eremiitpõrnikas, atlandi tuur, lendorav, euroopa naarits ja lammiöölane.
Kuidas neid liike kaitsta?
Loodusdirektiiv nõuab, et EL-i tähtsusega liigid oleksid piisavalt kaitstud. Millisel juhul võime öelda, et kaitse on piisav? Siis kui:
-
muutused liigi asurkonna arvukuses viitavad sellele, et liik suudab ise pikema aja jooksul püsida;
-
liigi looduslik levila ei ole kahanenud ega kahane tõenäoliselt ka tulevikus;
-
liigi asurkonna püsimise tagab tema elupaikade piisavalt lai levik.
II lisa liikide elupaikades moodustatakse loodusalad, et luua neil konkreetsete liikide ökoloogilistele nõudmistele vastavad tingimused. Loodushoiualadel ei tohi kõnealuste liikide elutingimused halveneda, ka igasugune häirimine peab olema välistatud.
Loodusdirektiivi IV lisa sisaldab ranget kaitset vajavaid liike, millele pole küll vaja piiritleda loodusalasid, kuid iga liikmesriik peab neid kaitsma nende looduslikul levikualal.
Rangelt kaitstavate liikide puhul on keelatud:
- neid tahtlikult püüda või tappa;
- tahtlikult häirida kasvu-, talvitumis- ja rändeperioodil;
- tahtlikult hävitada või loodusest korjata nende (madude, sisalike, kilpkonnade) mune;
- hävitada sigimis- või puhkekohti või halvendada sealset seisundit;
- pidada loodusest eemaldatud isendeid müügi või vahetamise eesmärgil.
Loodusdirektiivi V lisa sisaldab majanduslikku huvi pakkuvaid liike, näiteks töönduskalasid ja jahiulukeid. Liikmesriigi kohus on jälgida, et liikide kasutamine ei ohustaks nende püsimist: kui mõne liigi arvukus hakkab märgatavalt langema või asurkonna seisund millegipärast halveneb, võib riik piirata selle kasutamist.
V lisa liikide kaitseks võib:
- kehtestada ajutisi piiranguid ning reguleerida küttimis-, püügi- või korjamisviise;
- kohaldada jahi- ja kalapüügieeskirju nii, et need soodustaksid asurkondade säilimist;
- kehtestada küttimis-, püügi- või korjamislubade või kvootide süsteem;
- reguleerida isendite ostmist, müüki ja müügipakkumisi.
Milliseid liike peame Eestis hoolega jälgima?
Eesti elustikust kuulub loodusdirektiivi II lisasse 21 soontaime- ja samblaliiki ning 32 loomaliiki.
IV lisasse kuulub Eestis 15 taime- ja 44 loomaliiki. Osa neist (näiteks eremiitpõrnikas, euroopa naarits, tiigilendlane jt., kokku 30) kuuluvad ühtaegu nii II kui ka IV lisasse: nende puhul tuleb väga rangeid kaitsemeetmeid rakendada ka väljaspool loodushoiualasid.
V lisasse kuuluvad näiteks kõik Eestis kasvavad turbasamblad ja kollad, jõevähk, rohukonn, metsnugis jt.
Osa liike, nagu jõesilm, lõhe, hunt, kobras, hallhüljes ja veel mõned, kuuluvad nii loodusdirektiivi II kui ka V lisasse. Nende puhul tuleb luua loodushoiualad liigi eluks olulistesse piirkondadesse (näiteks sigimisaladele), kuid väljaspool loodushoiualasid võib neid püüda, jahtida või korjata.
Erandid
Igal kandidaat- või liikmesriigil on õigus taotleda erandeid loodusdirektiivi lisadesse kantud liikide suhtes. Erandkorras saab taotleda mööndusi mõne liigi kaitserežiimile juhul, kui:
- need aitaks vältida tõsiseid kahjustusi viljasaagile, kariloomadele, metsale, kalavarule, veele ja muule varale;
- see on vajalik inimese tervise ja üldise ohutuse huvides või teistel, näiteks sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel ning avalikkuse tungival survel;
- mõnd liiki on vaja taasasustada või paljundada uurimise ja hariduse eesmärgil.
Erandeid lubatakse sel juhul, kui need ei sea ohtu direktiivi lisades märgitud liikide asurkondi.
Euroopa Liidu Komisjon otsustas Eestile anda järgmised erandid:
- Eesti hundi-, kopra- ja ilveseasurkonnad arvati välja loodusdirektiivi II ja IV lisast ning lisati V lisasse. Seega on Eestil õigus neile liikidele jahipidamist jätkata, kuid jälgima peab liikide seisundit. Viimase halvenemise korral tuleb vastavad abinõud tarvitusele võtta. Regulaarselt tuleb seiretulemustest informeerida ka EL Komisjoni. Kõigile liikidele tuleb koostada vastavad kaitse- ja kasutuskavad.
- Eesti karuasurkond arvati välja loodusdirektiivi II lisast, kuid jäeti IV lisasse, mis tähendab, et karu kaitseks spetsiaalseid loodusalasid moodustama ei pea, kuid pärast Euroopa Liiduga ühinemist on karu kaitsealune liik, kellele jahti pidada ei või. Karusid võib küttida vaid erandkorras erilubade alusel ning seda juhul, kui karu seab ohtu inimese tervise või tekitab tõsist kahju viljasaagile, kariloomadele või muud liiki varale.
Viimati uuendatud 08.07.2021
