Logo

Vesi

Eesti veekasutuse ja kaitse poliitika üldeesmärk on vähendada inimtegevuse mõju veekeskkonnale, hoida ja parandada veeökosüsteemide seisundit, tagada veevarude sh joogivee kestlik kasutus ja pikaajaline kaitse, piirata ohtlike ainete heidet ning leevendada üleujutuste ja põudade mõju ja saavutada ka mereala hea keskkonnaseisund.

Loe täpsemalt

Viide1 Viide2 Viide3 Viide4 Viide5

Veeseadus ja selle alamaktid tuginevad Eesti, Euroopa Liidu ja rahvusvahelisele veepoliitikale. Olulisem raamistik tuleneb Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi põhimõtetele, kuid veekasutamist ja kaitset reguleerivad ka mitmed teised Euroopa õigusaktid nagu üleujutuste direktiiv, nitraadidirektiiv ja  põhjaveedirektiiv. Koostöös Euroopa Komisjoniga hinnatakse regulaarselt Eesti edusamme ning kavandatakse täiendavaid samme veekvaliteedi parandamiseks. 

Eesti veestik on rikkalik ja mitmekesine: 

  • 746 pinnaveekogumit 

  • 16 rannikuveekogumit  

  • 31 põhjaveekogumit 

  • 2200 järve sh ca 1200 looduslikku järve 

  • 3952 vooluveekogu 

  • ca 3800 km rannajoont.

Praegu on hinnatud, et ligikaudu 52% pinnaveekogumitest on heas ökoloogilises seisundis ja saavutanud seatud eesmärgi ning 74% põhjaveekogumitest on heas seisundis. Rannikuveekogumites ei ole seni saavutatud head ökoloogilist ega keemilist seisundit. 

Eesti veekogude seisundit mõjutavad eelkõige: 

  • Toitainereostus, peamiselt põllumajandusest ja metsandusest. Põllumajanduses lämmastiku ja fosfori liigne kasutamine põhjustab eutrofeerumist ning mõjutab suuremat osa pinnaveekogudest. 

  • Hüdromorfoloogilised muutused, nagu paisud, veekogude ajalooline sirgendamine ja kuivendussüsteemid, halvendavad elupaiku ning takistavad kalade rännet. 

  • Ohtlikud ja püsivad kemikaalid, sealhulgas raskmetallid ja teised pikaajalise mõjuga ained. 

Eesti osaleb aktiivselt ka Läänemere kaitses, olles HELCOM-i (Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni) liige ning panustades rahvusvaheliste kohustuste täitmisse toitainete ja ohtlike ainete vähendamisel. 

Teemad

Ligikaudu 52% pinnaveekogudest on heas ökoloogilises seisundis ja saavutanud seatud eesmärgi. Rannikuvetes ei ole seni saavutatud head ökoloogilist ega keemilist seisundit, peamiselt toitainereostuse ja ohtlike ainete tõttu. 

Pinnaveekogude seisundit mõjutavad enim: 

  • põllumajandusest pärinev toitainete koormus (lämmastik, fosfor), 

  • hüdromorfoloogilised muutused (paisud, jõesängide sirgendamine, kuivendus), 

  • ohtlikud kemikaalid. 

Põhjavesi on kogu vesi, mis asub maapinna all küllastumusvööndis ning on otseses kokkupuutes pinnase või aluspõhjaga. Põhjavesi on meie peamine joogiveeallikas, mistõttu on selle hea seisundi säilitamine ja halva seisundi parandamine olulise tähtsusega.  Eestis on 31 põhjaveekogumit. 
Enamik põhjaveekogumeid on heas koguselises seisundis, kuid keemilises seisundis esineb piirkonniti probleeme . 

Põhjavee kaitsel on keskne roll: 

  • reostusallikate ennetamisel ja kontrollil, 

  • seire parandamisel, 

  • joogiveetaristu uuendamisel, 

  • säästlikul veekasutusel. 

Eesti veemajanduskavasid uuendatakse kuueaastase tsükli alusel. Need: 

  • määratlevad veekogude seisundi ja probleemid, 

  • kavandavad meetmed seisundi parandamiseks, 

  • integreerivad kliimariski, üleujutusohud ja põhjavee kaitse, 

  • seovad eri valdkonnad (põllumajandus, tööstus, planeerimine, looduskaitse). 

Vesikondade majandamisel lähtutakse terviklikust põhimõttest: iga veekogu mõjutavad nii kohalikud kui ka piirkondlikud tegurid. 

Üleujutusriskide hindamine ja üleujutuskaitse on reguleeritud EL Üleujutuste direktiiviga. Eestis on kaardistatud olulisema üleujutusohuga riskipiirkonnad ning koostatud üleujutusriskide maandamise kava riskide leevendamiseks. 

Fookuses on: 

  • looduslähedaste lahenduste kasutamine (rohealad, lammialad, vihma- ja loduaedade süsteemid), 

  • riskide arvestamine ehitus- ja planeerimisnõuetes, 

  • kriisijuhtimise ja varajase hoiatuse süsteemide arendamine. 

Eesti jagab olulisi veekogusid Läti ja Venemaaga. Ühise veemajandamise eesmärk on tagada: 

  • piiriülene veekvaliteedi seire ja parendamine, 

  • ühtsed metoodikad ja hinnangud, 

  • koostöö reostusjuhtumite ennetamisel ja lahendamisel. 

Rahvusvahelised kokkulepped toetavad veekaitset ja ohjamist kogu vesikonna ulatuses, sõltumata halduspiiridest. 

Eesti veekogude seisundit mõjutavad ka ohtlikud ja püsivad kemikaalid, sh: 

  • raskmetallid (nt elavhõbe), 

  • orgaanilised saasteained, 

  • tööstusreostus, 

  • varasemast tegevusest jäänud jääkreostus. 

Ohtlike ainete vähendamise meetmed hõlmavad: 

  • tööstuse heitmenormide karmistamist, 

  • paremat seiret ja analüütilist suutlikkust, 

  • reostusallikate kõrvaldamist või puhastamist. 

Seire eesmärk on tagada usaldusväärne ja ajakohane info veekogude seisundi hindamiseks. 
Eestis arendatakse pidevalt: 

  • seiremetoodikaid, 

  • modelleerimisvõimekust, 

  • vaatlusvõrke nii pinna- kui põhjavees. 

Seire tulemused on aluseks veemajanduskavadele, investeeringutele ja meetmete suunamisele. 

Mitmes Eesti piirkonnas esineb ajaloolist tööstusreostust (sh naftajäägid, pestitsiidid, metallid), mis võib ohustada nii pinnavett kui põhjavee kvaliteeti. Jääkreostuse kaardistamine ja saneerimine on oluline osa veekaitsetööst. 

Peamised tegevused: 

  • reostusobjektide hindamine ja prioriseerimine, 

  • puhastuslahenduste kavandamine, 

  • riskide vähendamine elanikule ja keskkonnale 

Põllumajandus on üks peamisi veekogude seisundit mõjutavaid sektoreid. 

 Eesti rakendab: 

  • Veeseaduse kohaseid nõudeid väetiste ja sõnniku kasutamisele, 

  • keskkonnasõbraliku majandamise toetusmeetmeid, 

  • nõuande- ja teavitusprogramme, 

  • lahendusi toitainete leostumise vähendamiseks. 

Kriitilised suunad on: 

  • mahepõllumajanduse ja rohevõrgustike arendamine, 

  • veekaitsevööndite ja puhvertsoonide parandamine, 

  • uute tehnoloogiate ja praktikate kasutamine, sh täppisviljelus. 

Jätku veele! 

Viimati uuendatud 03.03.2026

open graph imagesearch block image