Kaitsealad
Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas loodud nendel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel.
Paukjärv Kõrvemaal / Foto: Fred Jüssi
Looduskaitseseadus käsitleb kaitsealade kõrval ka looduse üksikobjektide, hoiualade, kaitsealuste liikide, kivististe ja mineraalide, püsielupaikade ning kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide kaitset. Selle seaduse kohaselt on kaitsealad inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad, kus koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitsmiseks; nende uurimiseks ja tutvustamiseks.
Foto: Arne Ader
Vaata ka:
Kaitsealade tüübid on järgmised:
- rahvuspark
- looduskaitseala
- maastikukaitseala (looduspark)
Seadus lubab, et kaitseala piiresse võivad kuuluda nii riigi-, munitsipaal- kui eramaad ning seal rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirjaga Vabariigi Valitsus. Kaitseala võib jaguneda vöönditeks, mida arvestatakse kaitseala planeerimisel, ja kaitsekorra kehtestamine toimub vööndite kaupa. Kaitseala territooriumi võib sõltuvalt tüübist jaotada kuni kolme erinevasse vööndisse: loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
Foto: Fred Jüssi
Lisainfo
Kaitsealade tüübid
Erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, elustiku mitmekesisuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Rahvuspargi territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Eestis on 6 rahvusparki: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark, Matsalu Rahvuspark ja Alutaguse rahvuspark.
Looduskaitse või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside, haruldaste ning hävimisohus olevate või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja üksikute loodusobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks. Looduskaitseala territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
Tuntumad on Viidumäe, Nigula ja Endla looduskaitseala.
Nigula raba / Foto: Arne Ader
Haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitse, kultuuri- või puhke-eesmärgil. Maastikukaitseala eritüüpidena käsitletakse ka kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja botaanikaaedu. Maastikukaitseala (looduspargi) territoorium jaotatakse sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Nimetagem siin Kõrvemaa, Vooremaa, Paganamaa, Hiiumaa laidude maastikukaitseala; Haanja, Otepää ja Naissaare loodusparki. Maastikukaitsealade ja loodusparkide loetelu täieneb kaitsealade korrastamise käigus.
Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest puutumata loodusega ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Keelatud on igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, samuti inimeste viibimine seal (välja arvatud järelevalve-, teadus- ja päästetöödel selleks kehtestatud korras). Loodusreservaadiks määratakse suhteliselt väikese pindalaga ja raskesti ligipääsetavad alad, kus leidub mõne I kategooria kaitsealuse loomaliigi elupaik või kasvab mõni I kategooria kaitsealune taim.
Sihtkaitsevöönd on kaitseala selline osa, kus lubatakse tegevust, mis toetab seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilimist. Teiste sõnadega, seal on keelatud kõik, mis pole seaduses või kaitse-eeskirjas lubatud. Kaitse-eeskirjaga võidakse sihtkaitsevööndis lubada kaitstava objekti säilitamiseks vajalikku või seda mittekahjustavat tegevust nagu olemasolevate maaparandussüsteemide hooldustööd ja veerežiimi taastamine; koosluste hooldamine vastavalt kaitse-eesmärgile, marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste kasutamine; jahipidamine; kalapüük; tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks; pilliroo ja adru varumine; sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine; telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine. Kaitsevööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel võib alade ilme ja liigikoosseisu tagamiseks olla vajalik kaitsekorrast tulenev tegevus, nagu niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ja kujundamine kaitse-eeskirjaga sätestatud ulatuses. Sellest tulenevalt osutub sageli otstarbekaks määrata kaitsealale kaks sihtkaitsevööndi alavööndit:
-
ilma leevendusteta alavöönd ehk looduslik sihtkaitsevöönd, kus ökosüsteemi areng tagatakse looduslike protsesside tulemusena
-
leevendustega alavöönd ehk hooldatav sihtkaitsevöönd
Viimasesse alavööndisse määratakse need alad, kus planeeritakse ka edaspidi inimtegevust. Näiteks puisniidud või hooldatavad puhkemetsad.
Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitse alla võtja seatud tingimusi. Teiste sõnadega - selles vööndis on lubatud kõik, mis pole seaduse või kaitse-eeskirjaga keelatud. Seaduses on loetletud tegevused, mis reeglina on piiranguvööndis keelatud, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti. Sellised tegevused on uute maaparandussüsteemide rajamine; veekogude vee taseme muutmine ja kallaste kahjustamine; uute veekogude rajamine; maavarade ja maa-ainese kaevandamine; puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; uuendusraie; biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine; uute ehitiste püstitamine; jahipidamine ja kalapüük; sõiduki, maastikusõiduki ja ujuvvahendiiga sõitmine, telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas. Piiranguvööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kas niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine või kujundamine.
Natura 2000
Natura 2000 on üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille mõte ja sisu on kirjas 1992. aastal vastu võetud Euroopa Liidu loodusdirektiivis (92/43/EMÜ). Sama direktiiviga sätestati Natura võrgustiku osaks ka 1979. aastal jõustunud linnudirektiivi (2009/147/EÜ) alusel valitud linnualad.
Võrgustiku nimetuses olev number 2000 tuleneb asjaolust, et loodusdirektiivi jõustumisel loodeti Natura võrgustik valmis saada aastaks 2000. Tegelikkuses on rohkem kui kümme aastat planeeritust hiljem Natura alade valimine jõudnud lõpusirgele ning kõik liikmesriigid tegelevad hoolsalt alade kaitse planeerimiseks vajaminevate kaitsekorralduskavade koostamisega. Tiitlis Natura 2000 olev number on meile tähenduslik, sest Eestis alustati Natura võrgustiku moodustamisega just aastal 2000. Sel aastal kinnitati riiklik programm, mis tagas senisest suurema looduskaitse rahastamise riigieelarvest, ja tööd alustas Natura pilootprojekt Läänemaal ning Raplamaal, mis sai teerajaks kogu Eesti jaoks.
Eesti Natura 2000 alad valiti välja Euroopa Liiduga liitumise ajaks aastal 2004. Pärast Natura alade esitamist analüüsis Euroopa Komisjon meie esitatud loodusalade piisavust kõigi loodusdirektiivis loetletud Natura elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Analüüsi tulemusena selgus, et peame teatud elupaigatüüpide ja liikide kaitseks määratlema täiendavaid loodusalasid, kusjuures täiendavate alade valikul tuleb arvesse võtta Eesti keskkonnaorganisatsioonide koostatud nn varinimekirjas olevaid alasid. Varinimekirja koostavad kõikide liikmesriikide valitsusvälised organisatsioonid ning sellesse koondatakse need alad, mis valitsusväliste organisatsioonide arvates peaksid lisaks riiklike institutsioonide esitatud loodusaladele kuuluma Natura 2000 võrgustiku.
Eesti esitatud Natura 2000 loodusalade piisavust hinnati kahes etapis: kõigepealt maismaa, sh rannikumere, elupaigatüüpide ja liikide osas (vastav boreaalse regiooni seminar toimus 2005. aasta lõpus) ning hiljem mere-elupaigatüüpide ja liikide osas (vastav Läänemere regiooni seminar toimus 2009. aasta lõpus). Boreaalse regiooni seminari tulemusena leiti, et meil on enamiku elupaikade ja liikide kaitseks valitud juba piisavalt alasid, kuid näiteks karstijärvede, loopealsete ja lammimetsade ning tiigilendlase, kuldkinga ja veel seitsme elupaigatüübi ning viie liigi osas oodati meilt täiendavate alade kaitse alla võtmist. Läänemere regiooni seminari tulemusena oodati meilt veel vähemalt ühte ala liivamadalate ja karide kaitseks.
Lähtudes eeltoodud vajadusest, laiendati esialgseid Natura 2000 alasid ja 2009. aasta kevadel ning 2010. aasta lõpus esitati võrgustikku juurde uusi alasid. Lõplikku otsust meie Natura alade piisavuse kohta ei ole Euroopa Komisjon veel langetanud, üksikute liikide ja elupaikade osas arutelu veel käib.
2017. aastal koosneb Eesti Natura 2000 võrgustik 66 linnualast ja 542 loodusalast. Kuna linnu- ja loodusalad suures osas kattuvad, siis on Eesti Natura 2000 võrgustiku kogupindala 14 863 km2. Pisut alla poole Natura aladest asub meres ja Eesti maismaa territooriumist on Natura 2000 aladega kaetud 17 protsenti.
Natura alade valimise alguses arutleti tuliselt selle üle, kas Natura alad peaksid olema väikesed, kindlalt piiritletud mööda loodusväärtuse esinemise piire – kusjuures üks sihtkaitsevöönd peaks olema üks Natura ala – või peaksid Natura alad olema suured, sisaldades nii loodusväärtuste esinemisalasid kui ka neid ümbritsevat puhvertsooni. Tookord lähtuti Natura pilootprojekti eestvedamisel suurte alade eelistest, mis kindlasti oli õige otsus, arvestades eriti vahepeal olnud suurt majandusbuumi, mille käigus kõik looduskaitseseadusest puutumatud maalapid arendustegevuse meelevalda võisid sattuda.
Riigid, kes piiritlesid väikesed kaitsealad, on nüüd hädas – kuidas tagada nende alade ökoloogiline funktsioneerimine ning alade vahel liikide liikumisteed. Ka meie ees seisab ülesanne rohevõrgustiku parema funktsioneerimise korraldamiseks, et lõpptulemusena oleksid meil piisava suurusega alad, kus loodusel oleks võimalik omasoodu areneda ning alade vahel ühenduslülid tagamaks vajalikud levikuteed liikidele, ehk et võrgustik olekski võrgustik.
Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Liikide ja elupaikade seisundi määramiseks on välja töötatud metoodiline juhend. Selle juhendi järgi hindasid kõik EL liikmesriigid loodusdirektiivi elupaikade ja liikide seisundit esmakordselt 2007. aastal ja teist korda aastal 2013. Analüüsi tulemusena leiti, et üle-euroopaliselt on soodsas seisundis vaid 16 protsenti ühenduse tähtsusega elupaikadest ja 23 protsenti liikidest. Ülejäänud liikide ja elupaigatüüpide seisund hinnati ebapiisavaks, halvaks või on neid liike ja elupaiku nii vähe uuritud, et seisund on teadmata.
Eestis leidub 60 loodusdirektiivi elupaigatüüpi ja 99 loodusdirektiivi liiki. Eksperdid hindasid kõikide nende liikide ja elupaigatüüpide seisundit. Viimase hindamise tulemusena leiti, et soodsas seisundis on meil 52 protsenti elupaigatüüpidest ja 54 protsenti liikidest. Ebapiisavas ja halvas seisundis on seega samuti pea pooled elupaigatüüpidest ja liikidest. See näitab, kui palju on vaja Natura aladel elupaiku taastada või sageli lihtsalt taastuda lasta. Taastamisel tuleb suurt tähelepanu pöörata muuhulgas poollooduslikele koosluste taastamisele ja seejärel taastatud koosluste edasisele hooldamisele, sest praegusel hetkel on Natura võrgustikus olevast 57 000 hektarist poollooduslikest kooslustest toetuste abil hooldamises 27 000 hektarit.
Liikide ja elupaikade seisundi hindamisel leiti mõnel juhul ka, et seisundit ei ole võimalik hinnata ehk seisund on teadmata 11 protsendil Eestis esinevatest loodusdirektiivi liikidest. Elupaigatüüpide seisundihinnangud on kõik teada. See annab mõtlemisainet tulevikuks – kuidas korraldada riiklik seire ümber nii, et selle tulemused annaksid küllaldast infot kõikide ohustatud liikide seisundi kohta.
Selleks, et kõigi liikide ja elupaikade seisund tulevikus paraneks, tuleb looduskaitsetegevust täpsemalt planeerida. Natura aladele tuleb koostada kaitsekorralduskavad, kus on kirjas, milliseid loodusväärtusi loodame sel alal näha nii täna, homme kui ka kaugemas tulevikus ehk kaitsekorralduskavas tuleb sätestada konkreetsed kaitse-eesmärgid.
Kuna Natura 2000 võrgustik on kogu Euroopa ühine rikkus – iga liikmesriigil on vastutus just seal leiduvate loodusväärtuste säilimise eest kogu Euroopa jaoks, siis näeb loodusdirektiiv ette ka Euroopa Liidu kaasrahastamise Natura 2000 võrgustiku toimimiseks. Looduskaitset on võimalik rahastada erinevatest EL fondidest. Eestis on suurimaks rahastajaks Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, kust erinevatele toetustele on aastateks 2014 – 2020 ette nähtud 73 miljonit eurot. Sellest makstakse toetust poollooduslike koosluste hooldamiseks ning kompenseeritakse Natura aladel piirangute tõttu saamata jäänud tulu põllumaade kasutajatele ja erametsaomanikele. Looduskaitselisteks investeeringuteks on Ühtekuuluvusfondist aastateks 2014–2020 ette nähtud 54 miljonit eurot. Lisaks on keskkonnaprogrammist LIFE võimalik taotleda rahastamist innovaatilistele projektidele, millel on selge lisandväärtus laiemas kontekstis.
Peatselt algavad järgmise EL rahastamisperioodi 2020+ ettevalmistustööd. Loodame, et Natura rahastamise vajadust võetakse tulevikus veelgi rohkem arvesse. Ainult nii saab tagada Natura 2000 võrgustiku ambitsioonika eesmärgi täitmist, milleks laiemalt on loodusliku mitmekesisuse säilimine pikas perspektiivis ehk teisisõnu, et kõik meile omased liigid ja nende elupaigad oleksid säilinud ja elaksid siin täisväärtuslikult edasi ka sel ajal, kui Eestimaal jalutavad ringi meie lapselapselapsed.
Eesti Natura 2000 alad on moodustatud 60 Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud elupaigatüübi, 53 II lisasse kuuluva looma- ja taimeliigi ning 129 linnudirektiivi I lisas loetletud linnuliigi ja rändlinnuliigi kaitseks.
Natura 2000 ei tähenda, et tuleks kaitsta absoluutselt kõiki alasid, kus direktiivides mainitud elupaigatüüpe ning looma- või taimeliike esineb. Aladest valitakse esinduslikum osa, mis on vajalik vastava liigi säilitamiseks.
Vaata ka rahvusvahelise tähtsusega alasid.
Loodusdirektiivi II lisa liik kollane kivirik (Saxifraga hirculus)
Lisalugemist
- Loodusdirektiivi aruanne
- Linnudirektiivi aruanne
-
-
Natura 2000 elupaikade inventeerimise andmevormid:
-
-
Euroopa Liidu kümme uut liikmesriiki on teinud märgatavaid edusamme Natura 2000 võrgustikku kantavate alade kindlaksmääramisel.
Kui kõik liikmesriigid täidavad oma kohustused, saab Natura 2000 aladega kaetud hinnanguliselt 18% kogu 25-liikmelise Euroopa Liidu maismaaterritooriumist – s.o suurem ala kui Saksamaa. Esimene väga oluline samm selle paljutõotava kava elluviimisel on juba peaaegu tehtud, kuid see on vaid pikaajalise töö algus.
Osa meie ühisest kogemusest moodustab see, kuidas tõlgendatakse õigusraamistikku – linnudirektiivi ja loodusdirektiivi. Ühtse arusaamise tagamiseks on Euroopa Komisjon selgitanud looduskaitse direktiivide nõudeid ja sätteid mõnedes juhenddokumentides, mis käsitlevad Natura 2000 alade kaitsekorraldust, neid alasid oluliselt mõjutavate kavade ja projektide hindamist ning jahipidamise ja rahastamise küsimusi.
Vaidluste või eriarvamuste korral otsustab direktiivi lõpliku tõlgendamise üle Euroopa Kohus. Kuigi enamik Euroopa Kohtu lahendeid puudutavad teatud liikmesriigi kohustuste rikkumist või riigi konkreetset olukorda, on Euroopa Kohtu üldine tõlgendus kõikide Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide asutuste jaoks siduv. Teisisõnu on Euroopa Kohtu otsused õiguslikult siduvad ning Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide asutused on kohustatud neid järgima.
Looduskaitset käsitlevad kohtulahendid moodustavad kohtupraktika olulise osa. Lahendid on üldsusele kättesaadavad, kuid nende arv kasvab ja vahel on inimestel, kes õigusküsimusi hästi ei tunne, raske leida ja välja sõeluda olulisemaid osi konkreetse Euroopa õiguse sätte tõlgendamise kohta.
Loe edasi
Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja muutmine
Vabariigi Valitsuse 17. jaanuari 2025. a korraldusega nr 20 täpsustati Euroopa Komisjonile esitatud Natura 2000 võrgustiku alade loetelus kaitse-eesmärke ja piire.
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” terviktekstiga saab tutvuda Riigi Teatajas: https://www.riigiteataja.ee/akt/304042017006?leiaKehtiv.
Alade detailsete kaartidega saab tutvuda Keskkonnaportaalis (https://register.keskkonnaportaal.ee/register) ning Maa- ja Ruumiameti geoportaalis (https://geoportaal.maaamet.ee/est/kaardirakendused-p2.html)
Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada ning ka taastada väärtuslikke ja ohustatud elupaiku, ühtlasi kaitsta ohustatud liike ning nende isendite elupaiku, seega aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele.
Natura 2000 Vabariigi Valitsusse korralduse eelnõu
Korraldusega:
- Muudetakse 1 linnuala ja 66 loodusala kaitse-eesmärke.
- Täpsustatakse 112 loodusala ja 33 linnuala piire.
- Euroopa Komisjonile tehakse ettepanek üks loodusala arvata Natura 2000 võrgustikust välja – Õru loodusala.
- Kolm loodusala liidetakse olemasolevate loodusalade koosseisu - Pahtpää, Põdrapao ja Sadrametsa.
- Väinamere loodusalast eraldatakse Matsalu ja Kesselaiu loodusala.
- Kehtiv Natura 2000 võrgustiku (loodus ja linnualad koos) üldpindala, on 1 485 930 ha, eelnõukohane üldpindala (loodus- ja linnualad koos) on 1 511 858 ha, seega suureneb kogupindala summaarselt 25 932 ha, millest suurem osa on mere aladel.
- Natura 2000 võrgustikust (nii loodus- kui linnualad koos) arvatakse alasid välja kui ka laiendatakse olemasolevatele juba riigisiseselt kaitstavatele aladele:
- uusi alasid 27 569 ha, millest 20 867 ha jääb merre;
- maismaale jäävast 6700 hektarist on eramaid 1450 ha, millest sihtkaitsevööndites 620 ha ja piiranguvööndites ning hoiualadel 830;
- välja arvatakse 1640 ha, millest eramaid 853 ha.
Küsimuste korral pöörduge Keskkonnaametisse e-postil [email protected] või Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonda tel 626 2872, e-postil [email protected].
Viimati uuendatud 26.01.2026
