Hanno Zingel: „Rein oli värvikas isiksus, kes torkas silma igas seltskonnas. Oma koguka kuju, bassihääle ja musta habemega ei oleks see teisiti olla saanudki.
Keskkonnaministeeriumi kantslerina jäi ta meelde kui innukas organisaator ja uute ideede tooja. Ka ameti juurde kuuluv tseremoniaalsus oli tal veres.
Metsandust õppinuna ja Tallinna botaanikaaias pika staaži omandanuna oli Rein võimekas, hea taustaga administraator, kes murrangulistel aegadel omas elemendis. Olgu siis riikliku keskkonnaseire ülesehitamisel või Naissaare looduspargi loomisel, mille juures tal oli kanda sisukas ja ametiülesannete raamidest välja ulatuv, märksa mahukam roll.
Hilisemates ametites, nii õppejõuna kui kindlasti ka Riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena, oli Rein taas inimene õiges kohas – kompetentne, asja, probleemi tuuma tabav, lahendusi otsiv.
Ta oli inimene, kes teadis oma rolli ja suutis seda ka imeliselt täita.“
Andres Talijärv: „Olin Metsaameti peadirektor ajal, mil Rein Ratas oli Keskkonnaministeeriumi kantsler. Reinu valmisolekut teha koostööd ilmestab seik, et ta oli kantsler kolme ministri ajal: alustas Andres Tarandi ja jätkas lühikest aega ministriks olnud Vootele Hanseni meeskonnas ning lõpetas Villu Reiljani juhitava ministeeriumi peaadministraatorina.
Rein oli metsavahi poeg, kel metsanduslik kõrgharidus. Ta tavatses Metsaametile suunatud mitteametlike pöördumiste alla kirjutada “metsur”.
1992. aastal tuli kogu metsandusalane õigusloome uuesti luua. Reinu metsanduslikust taustast oli abi nii Eesti metsapoliitika kui ka metsaseaduse väljatöötamisel. Vaatamata kõrgele ametikohale, oli ta valmis teiste arvamusi kuulama ja vajadusel ka oma seisukohti korrigeerima.
Meie ühised ametisõidud olid väga harivad, Reinu ääretult lai silmaring muutis ta kütkestavaks vestluskaaslaseks nii Eestimaal kui ka välisreisidel.
Ta oli hea inimene ja tasakaalukas ülemus.“
Eda Pärtel: “ Rein Ratasega oli mul au koos töötada nii ministeeriumis kui hiljem ka Riigikogu keskkonnakomisjoni ametnikuna.
Reinu meenutades tuleb esimesena meelde tema kõnekunsti meisterlikkus – see kujundlikkus ja sõna elavaks tegemise jõud, mida oli kuulda nii kõnedes ja sõnavõttudes kui ka siis, kui ka kantslerina inimesi õnnitles. Tema esinemised Riigikogu ees olid nii mõjusad ja sisuliselt huvitavad, et jäid meelde aastateks. Reinu sõnavõtte oodati ja vahel ka kardeti, sest neis ei puudunud vajadusel ka teravus. Kui Rein rääkis, oli auditooriumis hiirvaikus, ta naelutas auditooriumi paigale.
Kantsler Ratase nõuded õigusaktide menetlusele olid karmid, tema kuldlause juhul, kui mõni õigusakti eelnõu hilines, oli: „Ma ei näe võitlust!“
Komisjoni ametniku ajast saan kinnitada, et Reinu kui keskkonnateemade asjatundja, väga kogenud ja targa inimese osalemine keskkonnakaitsearuteludel lisas sinna alati sisukust ja väärtust.“
Rita Annus: „See oli vist 1994. aastal, kui Keskkonnaministeeriumi tähtis delegatsioon eesotsas kantsler Rein Ratasega tuli Tartusse – õigusteaduskonda – otsima noori tudengeid, kes võiks Eesti keskkonnaõiguse Euroopasse viia. Ministeeriumi delegatsioon selgitas kogunenud noortele, et Eestil on vaja teha murranguline areng ja valmistuda Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. See oli vaid mõni aasta pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja 10 aastat enne ELiga liitumist! Tänapäeval pöörase avantüürina kõlav uurimus sai teoks, ministeerium tellis õigusteaduskonnalt kogu Eesti keskkonnaõiguse täielise analüüsi, mida hiljem ka reaalselt ellu viidi. Seda analüüsi teinud neljast tudengist kolm pühendasidki oma tööelu keskkonnaõigusele.
Rein oli sedalaadi ülemus, kellest on kõigil meeleolukaid lugusid meenutada. Kui pärast ülikooli ministeeriumisse juristiks läksin, tegi ta mulle poole aasta möödudes ettepaneku asuda õigusbürood juhtima. Seegi oli üks Reinu pöörasuste tunnustest – ministeeriumi keskmine vanus oli toona kahtlusteta 50+ ja enamikul juhtide koosolekutel olin ma ainus naissoo esindaja. Üks mu elavamaid mälestusi sellest perioodist on need lugematud korrad, kui Rein mind eksprompt oma kabinetti kutsus, et sinna kogunenud väärikate ja soliidsete meeste seltskonnale kaasaja õigusnorme lahti seletaksin, Rein ise sündmuste käiku kavala pilguga jälgimas.
Veidral kombel oli Rein ühtaegu nii suur traditsionalist, kelle jaoks asjad pidid alati käima tema enda ütluse järgi „viisipäraselt“, kui ka suur uuendaja ja arengu eestkõneleja. Siiani säilitan mõnda Reinu omakäelist suunist, kuidas tekste ilusamalt, eesti keele kaunidust silmas pidades sõnastada, alla kirjutanud RR (ehk Ärr-Ärr, nagu me noor õigusbüroo teda omakeskis kutsus).
Rein oli ülemusena kahtlemata nõudlik, kuid inimeste suhtes ülimalt tähelepanelik. Veel aastaid pärast ministeeriumist lahkumist helistas ta ikka vähemalt korra kvartalis, et küsida, kuidas läheb mul ja mu perel.
Oma suure isiksusega oli Rein kindlasti ka vastuoluline, kuid tema panus Eesti keskkonnakaitse pöördelistel aegadel on hindamatu.“
