Alljärgnev puudutab ainult GMOde kasvatamist. Teine teema on GM toidu ja söödana turustamine, selle import ja töötlemine. See on väga oluline erinevus, mis on avalikkust eksitanud ja avalikkusele on jäänud mulje, et kõik GM toit ja sööt, mida võib ELis turustada võib ka kasvatada. See kindlasti ei ole nii.
Kes ja kuidas otsustab, kas GMOd võib Eestis kasvatada või mitte?
Selleks, et Eestis saaks kasvatada GMOsid ehk geneetiliselt moondatud organisme, tuleb luba taotleda Euroopa Liidust. Esmalt esitatakse taotlus ühe liikmesriigi pädevale asutusele (Eestis Keskkonnaministeerium, kui taotlus esitatakse kasvatamiseks; Maaeluministeerium, kui taotlus esitatakse toidu ja sööda kasutamiseks), kes kontrollib GMO taotluse korrektsust ja teeb hindamisaruande, mis saadetakse Euroopa Komisjonile, kes omakorda saadab taotluse liikmesriikidele kommenteerimiseks. Eestis saab selle taotluse Keskkonnaministeerium, kes saadab selle geenitehnoloogiakomisjonile üle vaatamiseks.
Kui vähemalt üks liikmesriik leiab, et taotlus ei sisalda piisavalt informatsiooni või ohutus ei ole piisavalt tõestatud, siis Euroopa Komisjon saadab selle taotluse paralleelselt hindamiseks ka Euroopa Toidusohutusametile.
Kui need etapid on läbitud ja lisaküsimusi taotlejale enam ei ole ning leitakse, et taotlus vastab nõuetele, siis läheb see Brüsselis hääletusele ning luba antakse kui saavutatakse kvalifitseeritud häälteenamus. Hääletustel osaleb ka Eesti.
Nüüd jõustunud direktiivi muudatuse abil on võimalik liikmesriikidel ennast GMO kasvatamise geograafilisest ulatusest välja arvata, kui selleks on mõjuvad põhjused, mis on seotud näiteks järgmisega: keskkonna- või põllumajanduspoliitika eesmärgid, asulaplaneerimine, maakasutus, sotsiaal-majanduslik mõju jm
Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on GMO küsimuste arutamiseks loodud geenitehnoloogiakomisjonis, kus on esindatud erinevad valdkonnad – sealhulgas nii teadlased, valitsusasutused, põllumehed, tööstus kui ka keskkonnaorganisatsioonid.
Juhul kui tulevikus peaks Euroopa Liidus saama kasvatusloa mõni teine kultuurtaim, siis kehtib see ka Eesti kohta. Kuid vastu võetud direktiivi muudatus annab võimaluse selle GMO kasvatamist oma territooriumil keelustada või piirata, juhul kui peaks tekkima selline soov, siis see tähendaks, et me ei soovi enam oma hinnangutes ja seisukohtades teaduspõhisteel alustele toetuda.
Miks selline võimalus riikidele praegu anti?
Võimalus maisiliinide kasvatamine keelata on osa pikemast protsessist, aga alustame algusest. 2010. aastal hakati ette valmistama direktiivi muudatust ning muudatus jõustus 2015. aasta 13. märtsil.
Vana korra järgi kehtis GMO kasvatamiseks antud luba kogu Euroopa Liidu territooriumil. Loa taotlemise protsess võttis aga väga kaua aega (mõne sordi puhul isegi 13 aastat) ning paljud riigid, kes oma territooriumil GMOsid kasvatada soovisid ja ka need, kes ei soovinud, olid niivõrd aeglase protsessiga rahulolematud.
Direktiivi muudatus oli vajalik selleks, et kiirendada GMO kasvatamistaotluste rahuldamist ning anda liikmesriikidele suuremad õigused oma territooriumil GMOde kasvatamise piiramiseks või keelustamiseks.
Enne direktiivi muudatust sai Euroopa Liidu seadusandluse järgi GMOde kasvatamisest keelduda vaid inimeste tervisele ja looduskeskkonnale tõendatud ohu esinemisel.
Miks Eesti nii otsustas?
Eesti on oma senistes GMOde turule lubamist ja kasvatamist puudutavates küsimustes seisukoha kujundamisel tuginenud teaduslikele hinnangutele (Euroopa Toiduohutusamet, Geenitehnoloogiakomisjon, Uuendtoidukomisjon) iga GMO sordi osas eraldi ehk juhtumipõhiselt. Eesti pooldab ka edaspidi lähenemist, et otsused peavad tuginema teaduslikul informatsioonil ja parimal võimalikul ekspertarvamusel.
Eesti ei pea õigeks n-ö „kampaania“ korras GM-maisivaba (NB! Teema puudutab ainult 8 maisisorti) riigi loomist, seda enam et neist kaheksast maisisordist seitse ei ole veel Euroopa Liidus kasvatamisluba saanud ja ei pruugi saadagi.
Seega, see, et me üles ei astunud, ei tähenda seda, et nende 7 GM maisi sordi kasvatamine on Eestis automaatselt lubatud. Nende 7 maisisordi taotlused on alles menetlemise erinevates etappides.
Mis puudutab liikmesriikide enesekuulutamist nn GMO-vabaks, siis tegelikult räägime me ainult GM maisivabadest riikidest. Ainult 8 konkreetse maisiliini puhul sai küsida loa mitteandmist oma riigi territooriumil, ilma seda otsust põhjendamata.
Vastu võetud direktiivi muudatus annab liikmesriikidele võimaluse konkreetse GMO-vabade piirkondade loomiseks ka hiljem, aga siis peab otsus olema põhjendatud.
Kui vaadata, millised riigid ei keelanud maisiliikide kasvatamist, ei ühinenud ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi, kus samuti puuduvad tingimused maisisortidele.
Tõenäoliselt on Läti ja Leedu teinud keelamisega poliitilise, mitte teaduspõhise või majandusliku otsuse.
Mida tähendanuks vastupidine otsus?
Et me ei lähtu enam teaduspõhisest lähenemist taotlustele, vaid tegutseme emotsioonide ajendil.
Kas Eestis on antud lube GMOde kasvatamiseks?
Eestis on kasvatusluba olemas ainult ühel maisil: GM mais MON810, aga MON810 sordid ei ole kohased Eestile, sest need on aretatud lõunapoolsetele piirkondadele, st nende kasvuaeg ei sobi meile. Teiseks ei ole meil mingeid probleeme euroopa varreleedikuga, mille suhtes on sordid geneetilise muundamisega resistentseks aretatud. Seega ei ole neil sortidel ei bioloogilisi võimalusi ega majanduslikke eeliseid siin kasvatamiseks.
Statistikaameti andmetel kasutati 2014. aastal põllumajandusmaana 650 000 ha, millest mais kui söödakultuur moodustas ligikaudu 1,15%.
Kas Eestis kasvatatakse mõnda GMO sorti?
Ei kasvatata.
Kas Euroopas kasvatatakse mõnda GMO sorti? Mida ja kui palju?
Euroopas on kasvatamiseloa saanud ainult GM mais MON810, seda kasvatakse Hispaanias, Tsehhis, Rumeenias, Slovakkias ja Portugalis.
GMO-vaba maailm, kas helesinine unistus?
GMOd on alati olnud väga tuline teema ja praeguses ajajärgus võib vist tõesti öelda, et GMO-vaba maailm jääb helesiniseks unistuseks.
Inimestel on õigus otsustada, kas valida GMO-dest valmistatud tooteid või neist loobuda. Vastavalt Euroopa Liidu õigusaktidele peab kaupluses müügil olev GMO-sid sisaldav või neist koosnev toode olema märgistatud tekstiga „See toode sisaldab geneetiliselt muundatud organisme“ või „See toode sisaldab geneetiliselt muundatud [organismi nimetus]“. Lisaks peab toidu ja sööda märgistuselt selguma, kas toode on valmistatud GMO-dest või sisaldab GM koostisosi. Lihal, mis on kasvatatud GMO söödaga, ei pea märget olema.
Mis puutub GMOde kasvatamisesse oma riigi territooriumil, siis on liikmesriigid sätestanud vastavad kooseksisteerimisereeglid oma seadusandluses, et vältida GM taimede segunemist tava- ja mahepõllumajanduslike taimedega ja on kehtestatud riiklik järelevalve süsteem.
Kõne all olev direktiivi muudatus annab õiguse ka liikmesriikidele ise otsustada oma territooriumil GMOde kasvatamise üle.
Mis on üldse GMO ja kas see on alati kahjulik?
Geneetiliselt muundatud organism on organism, mille pärilikkustegureid on muudetud viisil, mis ei ole looduslikul teel võimalik.
GM põllukultuurid on eeskätt muudetud vastupidavamaks putukate või viiruste põhjustatavatele taimehaigustele või on suurendatud nende herbitsiidikindlust.
GM toiduaineid töötatakse välja ja turustatakse eelkõige sellepärast, et neil on kas tootja või tarbija jaoks mõned märgatavad eelised. Enamasti on selleks kas toote madalam hind või suurem kasutegur (vastupidavus või toiteväärtus) või mõlemad korraga. GM organismide ja GM toiduainete põhjalikuks hindamiseks nii inimese tervise kui ka keskkonna seisukohast on loodud spetsiaalsed süsteemid. (vt küsimus 1).
Ükski GMO ei jõua turule läbimata pikka ja põhjalikku riskianalüüsi läbi mitmete erinevate asutuste ja teaduskomisjonide. Iga GMO puhul hinnatakse põhjalikult selle mõju inimese tervisele ja keskkonnale.
