Olulisimaks muudatuseks on looduskaitse alla võtmise korra muutmine põhjalikumaks ja selgemaks. Maa-ala kaitse alla võtmise ettepaneku puhul lubab seadus piirata seal toimetamist, et tagada loodusväärtuste säilimine, ent senini ei öelnud seadus midagi selle kohta, kui kaua võib kaitseala moodustamist kaaluda. “Kaitsealad on looduse säilitamiseks väga vajalikud, ent samas tähendavad need maaomanikele tõsiseid piiranguid. Et see kaalumine ja ajutine maaomaniku tegevuse piiramine ei kestaks igavesti, peab riik otsustama maksimaalselt 28 kuuga, kas kaitseala loomine on vajalik või mitte,” lisas Pentus-Rosimannus. Edaspidi tuleb kõigil asjaosalistel senisest täpsemalt põhjendada oma otsuseid, ettepanekuid ja vastuväiteid maa kaitse alla võtmises. Seejuures pikeneb nendele vastamise tähtaeg, et tagada parem ja põhjalikum ettepanekutega arvestamine.
Teise olulise muudatusena saab selgemad raamid kallasrajale juurdepääsu tagamise kohustus. Rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja võib kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul kallasrada tõkestada põhjendatud vajaduse korral, kuid ta peab tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks. “Kui näiteks maaparanduseks on olnud vaja kaevata kraav või piirata rannaniitudel karjatatavaid loomi aiaga, siis igal juhul on tingimuseks võimaldada liikumine kallasrajal,” selgitas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Kallasrada on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres, mille laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel 4 meetrit ja suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, 2 meetri laiune kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda.
Seadusemuudatuse kohaselt toimub edaspidi jahiulukite lisasöötmine rahvusparkides, looduskaitsealadel ja püsielupaikades vaid kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul. Piirangu eesmärk on vähendada nende loomade poolt tekitatavat kahju ohustatud kaitsealustele liikidele.
Seadus jõustub 1. mail.
Lisainfo:
Pille Rõivas
Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik
626 2811, 506 4608
[email protected]
Teise olulise muudatusena saab selgemad raamid kallasrajale juurdepääsu tagamise kohustus. Rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja võib kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul kallasrada tõkestada põhjendatud vajaduse korral, kuid ta peab tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks. “Kui näiteks maaparanduseks on olnud vaja kaevata kraav või piirata rannaniitudel karjatatavaid loomi aiaga, siis igal juhul on tingimuseks võimaldada liikumine kallasrajal,” selgitas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Kallasrada on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres, mille laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel 4 meetrit ja suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, 2 meetri laiune kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda.
Seadusemuudatuse kohaselt toimub edaspidi jahiulukite lisasöötmine rahvusparkides, looduskaitsealadel ja püsielupaikades vaid kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul. Piirangu eesmärk on vähendada nende loomade poolt tekitatavat kahju ohustatud kaitsealustele liikidele.
Seadus jõustub 1. mail.
Lisainfo:
Pille Rõivas
Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik
626 2811, 506 4608
[email protected]
