Eelnõu on ette valmistatud keskkonnaõiguse kodifitseerimise raames ning selle eesmärk on korrastada maapõuega seotud regulatsiooni ning ka muuta mõningaid seniseid maapõueõiguse põhimõtteid.
Ühe olulise muudatusena hakkab kaevandamislubasid menetlema Keskkonnaamet. Seni oli see jaotatud Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti vahel. Muudatusega tagatakse lubade menetlemisel rolliselgus ehk Keskkonnaministeeriumi kui poliitikakujundaja ja Keskkonnaameti kui rakendaja funktsioon.
Eelnõuga kaotatakse ära senised erisused maardlate liigitamisel ehk kaob ära kohaliku ja üleriigilise tähtsusega maardlate jaotus. Sellest tuleneb ka ressursitasude kohalikele omavalitsustele jaotamise muutmise vajadus. Kui seni laekus kohalikule omavalitsusele kogu kohaliku tähtsusega maardla ja veerand üleriigilise tähtsusega maardla ressursitasust, siis muudatusega kinnitatakse iga ressursitasu liigi jaoks eraldi kohalikule omavalitsusele laekuv tasu osa. Lisaks tõstetakse keskkonnatasud välja kohalike omavalitsuste kulude kattest ning need laekuvad tasandusfondiga kulude katmiseks jaotatud rahale täiendavalt sisuliselt keskkonnahäiringu kompensatsioonina. Kohalikele omavalitsustele laekuva osa muutumisest tulenevalt muutub ka keskkonnatasude jaotumine riigieelarvesse ja Keskkonnainvesteeringute Keskusele.
Loobumine maardlate jaotamisest üleriigilise tähtsusega ja kohaliku tähtsusega maardlateks tähendab, et riigile kuulub edaspidi aluspõhja maavara, avalikus veekogus asuv maavara ning riigi kinnisasjal asuv maavara. Riigile ei kuulu eelnõu kohaselt enam (v.a riigimaal ja avalikus veekogus asuv) liiv, kruus, ravimuda, turvas ja kvaternaari savi. Olulist mõju muudatus ei oma, sest üleriigilise tähtsusega kruusamaardlaid ei ole ning üleriigilise tähtsusega liiva- ja savimaardlad asuvad valdavalt riigimaadel ja kuuluvad seega ka edaspidi riigile. Ravimudamaardlad asuvad merepõhjas, mistõttu maardlate liigitamise kaotamine ei muudaks ka nende omandit. Üleriigilise tähtsusega turbamaardlatest on eraomandis umbes 13 000 ha, kuid uute turbamäeeraldiste kasutuselevõttu piirab säästva arengu seaduse alusel kehtestatud piirmäär, mistõttu on muudatuse mõju väike.
Uuendusena nähakse eelnõuga ette võimalust rajada riigile olulisi taristuobjekte ka maardlatele. Maapõue ja maavara kaitse sätetesse luuakse kaalutlusõigus, millega antakse võimalus kaaluda riigi huve – kas olulisem on maavara kättesaadavus või ülekaaluka avaliku huviga ehitise, tehnovõrgu või -rajatise ehitamine. Maardlatele ehitamist saaks lubada vaid juhul, kui alternatiivse asukoha kasutamine tooks kaasa mõne teise sama kaaluka avaliku hüve kahjustamise või oleks ülemääraselt kulukas. Seni oli püsiva iseloomuga rajatise või taristuobjekti rajamine maardlale keelatud, kui see halvendas maavara kättesaadavust.
Kuna looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ja eelistada turba kaevandamise jätkamist juba kuivendusest rikutud aladel, on eelnõu kohaselt kavas nimetada turbaalad, kus kaevandamine on nii majanduslikust kui ka ökoloogilisest aspektist aktsepteeritav. See tähendab, et edaspidi on võimalik turba kaevandamist taotleda vaid kindlaks määratud alade nimekirjast, seni oli võimalik taotlus esitada ükskõik millise aktiivse varu kaevandamiseks.
Maapõuseaduse ajakohastamisega alustati 2013. aasta lõpus kehtiva regulatsiooni analüüsimisega. Muudatuste välja töötamisel tehti tihedat koostööd nii erialaliitude kui ka huvigruppidega. Avalikkusele tutvustati eelnõu eelmise aasta kevadel.
