Eesti territooriumi keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati mullu detsembris -5,7°, jaanuaris -5,2°, veebruaris vaid -2,7° ja märtsis -6,3°. Viimase poole sajandi jooksul on märtsikuud tänavusest veelgi külmemad olnud vaid neljal aastal (1962, 1963, 1969 ja 1987).
Veebruar on teadupoolest aasta kõige karmim kuu. Kui sageli juhtub, et märts on veebruarist jahedam? Statistilised seosed veebruari ja märtsi vahel on tugevad – keskmiselt soojemale veebruarile on 83% tõenäosusega järgnenud ka soojem märts. Aga võta näpust – statistika ja elu lähevad sageli lahku! Sirvides Tartu 1866. aastast algavat vaatlusrida, selgub, et tervelt 13 aastal on märts veebruarist külmem juhtunud olema, lisaks veel neljal korral on kuude keskmised õhutemperatuurid olnud võrdsed.
Senine kõige mõnusam, mõtlen rahakotile, oli talv meie vanematel (või vanavanematel) arvatavasti aastail 1924/25, kui kolme kuu keskmine õhutemperatuur oli Tartus –0,3º ning hiljuti 2007/08 (+0,2º). Me ei tohiks üldiselt Eesti talvedega nuriseda, sest selliseid kevadeid on õige sageli, kus lumi väljadelt kaob juba märtsi keskel, vahelduseks esineb aga paksema lume ja külmemate kevadtalvetega aastaid, kui saab suusatada veel aprilliski. Vaheldus olevat ju elu vürts. Näiteks 90 aastat tagasi juhtus isegi, et lumi sulas täielikult ära alles mai esimestel päevadel. Näiteks talvel 1921/1922 püsis Järvamaal Nõmkülas lumi maas 25. oktoobrist kuni 29. aprillini, seega 187 päeva. Kaks talve hiljem sai Vormsi saarel maa mustaks alles 9. mail. 2011. aasta 1. aprillil mõõdeti Jõhvis maksimaalseks lumikatte paksuseks 77 cm. Hootiste lumesadude eest pole meil pääsu aga isegi mai lõpus: näiteks tuli 1975. aasta 29. mail üle Eesti maha ligi 10 cm valge vaip!
Kuidas mööduva talvega rahule jäime?
Kõige külmemaks osutus, nagu öeldud, märts, kui EMHIs arvutati Eesti keskmiseks kuu õhutemperatuuriks -6,3 °C. Ning üllatuseks Ameerika ilmakeskustele oli veebruar meil -2,7 kraadiga kõige soojem talvekuu! Järjekordne näide, et ei tasu pikaajaliste prognoosidega ilmataati asjatult provotseerida.
Kolme talvekuu keskmiseks temperatuuriks arvutati -4,5 °C (aastate 1971-2000 keskmine -3,6°), nelja talvisema kuu (detsember-märts) keskmiseks aga -5° (norm -3°). Seega oli see aastaaeg nii öelda tavalisest igati külmem!
Talve kõige kõvem pakane -28,7 miinuskraadiga, paukus 19. jaanuaril Jõgeval. Kõige kõrgem õhutemperatuur mõõdeti aga 27. veebruaril Heltermaal (+7,5°). Ja nagu ikka suhteliselt lahtise mere puhul, oli soojem saartel (Ristnal detsembris-veebruaris keskmine -2,3°), kõige külmem aga Pandivere kõrgustikul (Väike-Maarjas ja Jõgeval -6°).
Tänavuse talve lõpp paistab eriti silma erakordselt rohkete päikesega päevade arvuga. Selged ilmad hakkasid domineerima juba veebruari lõpukolmandikus. Ja märtsis mõõdeti kogu Eestis päikesepaiste kestuseks keskmiselt 242 tundi ehk 198% normist. Tõraveres saadi selleks näitajaks isegi 252 tundi. Nii palju pole meie inimene selget päeva näinud vähemalt 1953. aastast alates. Võis isegi päevitada, sest ultraviolettkiirguse indeks kerkis kuu lõpul kolmeni, kõva lisa andis ka lumelt peegeldunud kiirgus.
Mis oli tänavuse huvitava ilmaolukorra põhjustajaks? Kui suvel blokeerivad sageli läänest tulevate tsüklonite tee Venemaal laiutavad antitsüklonid, siis nüüd tõkestas hiiglaslik kõrgrõhuala Gröönimaa kandis soojemate õhuhulkade kulgu Atlandilt meie aladele. Alles aprilli esimestel päevadel ulatusid meieni lõunatsüklonid, mis tõid kaasa lumesaju ning pilvisema ilma.
Mis aastaaeg meil parajasti on?
9. aprillil oli valdavalt Eestis kogu maapind lume all (Haanjas 67, Sõrves 3 cm), seega püsib veel nn klimaatiline kevadtalv ehk periood, kui lumi sulab. Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Keskeltläbi saabub see aeg 4. aprillil, hiliseimad lumeminekud (näiteks 1972 ja 1988) jäävad aga aprilli lõppu.
Päris kevadest, mil õhutemperatuur on püsivalt üle 5 °C, võib veel vaid unistada.
Külmemad talved (detsember-märts) Tartus:
941/1942 -12°
939/1940 -10,3
962/1963 -9,8
870/1871 -9,7
892/1893 -9,6
916/1917 -9,3
955/1956 -9,2
986/1987 -8,9
Autor: Ain Kallis, EMHI peaspetsialist-klimatoloog
Veebruar on teadupoolest aasta kõige karmim kuu. Kui sageli juhtub, et märts on veebruarist jahedam? Statistilised seosed veebruari ja märtsi vahel on tugevad – keskmiselt soojemale veebruarile on 83% tõenäosusega järgnenud ka soojem märts. Aga võta näpust – statistika ja elu lähevad sageli lahku! Sirvides Tartu 1866. aastast algavat vaatlusrida, selgub, et tervelt 13 aastal on märts veebruarist külmem juhtunud olema, lisaks veel neljal korral on kuude keskmised õhutemperatuurid olnud võrdsed.
Senine kõige mõnusam, mõtlen rahakotile, oli talv meie vanematel (või vanavanematel) arvatavasti aastail 1924/25, kui kolme kuu keskmine õhutemperatuur oli Tartus –0,3º ning hiljuti 2007/08 (+0,2º). Me ei tohiks üldiselt Eesti talvedega nuriseda, sest selliseid kevadeid on õige sageli, kus lumi väljadelt kaob juba märtsi keskel, vahelduseks esineb aga paksema lume ja külmemate kevadtalvetega aastaid, kui saab suusatada veel aprilliski. Vaheldus olevat ju elu vürts. Näiteks 90 aastat tagasi juhtus isegi, et lumi sulas täielikult ära alles mai esimestel päevadel. Näiteks talvel 1921/1922 püsis Järvamaal Nõmkülas lumi maas 25. oktoobrist kuni 29. aprillini, seega 187 päeva. Kaks talve hiljem sai Vormsi saarel maa mustaks alles 9. mail. 2011. aasta 1. aprillil mõõdeti Jõhvis maksimaalseks lumikatte paksuseks 77 cm. Hootiste lumesadude eest pole meil pääsu aga isegi mai lõpus: näiteks tuli 1975. aasta 29. mail üle Eesti maha ligi 10 cm valge vaip!
Kuidas mööduva talvega rahule jäime?
Kõige külmemaks osutus, nagu öeldud, märts, kui EMHIs arvutati Eesti keskmiseks kuu õhutemperatuuriks -6,3 °C. Ning üllatuseks Ameerika ilmakeskustele oli veebruar meil -2,7 kraadiga kõige soojem talvekuu! Järjekordne näide, et ei tasu pikaajaliste prognoosidega ilmataati asjatult provotseerida.
Kolme talvekuu keskmiseks temperatuuriks arvutati -4,5 °C (aastate 1971-2000 keskmine -3,6°), nelja talvisema kuu (detsember-märts) keskmiseks aga -5° (norm -3°). Seega oli see aastaaeg nii öelda tavalisest igati külmem!
Talve kõige kõvem pakane -28,7 miinuskraadiga, paukus 19. jaanuaril Jõgeval. Kõige kõrgem õhutemperatuur mõõdeti aga 27. veebruaril Heltermaal (+7,5°). Ja nagu ikka suhteliselt lahtise mere puhul, oli soojem saartel (Ristnal detsembris-veebruaris keskmine -2,3°), kõige külmem aga Pandivere kõrgustikul (Väike-Maarjas ja Jõgeval -6°).
Tänavuse talve lõpp paistab eriti silma erakordselt rohkete päikesega päevade arvuga. Selged ilmad hakkasid domineerima juba veebruari lõpukolmandikus. Ja märtsis mõõdeti kogu Eestis päikesepaiste kestuseks keskmiselt 242 tundi ehk 198% normist. Tõraveres saadi selleks näitajaks isegi 252 tundi. Nii palju pole meie inimene selget päeva näinud vähemalt 1953. aastast alates. Võis isegi päevitada, sest ultraviolettkiirguse indeks kerkis kuu lõpul kolmeni, kõva lisa andis ka lumelt peegeldunud kiirgus.
Mis oli tänavuse huvitava ilmaolukorra põhjustajaks? Kui suvel blokeerivad sageli läänest tulevate tsüklonite tee Venemaal laiutavad antitsüklonid, siis nüüd tõkestas hiiglaslik kõrgrõhuala Gröönimaa kandis soojemate õhuhulkade kulgu Atlandilt meie aladele. Alles aprilli esimestel päevadel ulatusid meieni lõunatsüklonid, mis tõid kaasa lumesaju ning pilvisema ilma.
Mis aastaaeg meil parajasti on?
9. aprillil oli valdavalt Eestis kogu maapind lume all (Haanjas 67, Sõrves 3 cm), seega püsib veel nn klimaatiline kevadtalv ehk periood, kui lumi sulab. Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Keskeltläbi saabub see aeg 4. aprillil, hiliseimad lumeminekud (näiteks 1972 ja 1988) jäävad aga aprilli lõppu.
Päris kevadest, mil õhutemperatuur on püsivalt üle 5 °C, võib veel vaid unistada.
Külmemad talved (detsember-märts) Tartus:
941/1942 -12°
939/1940 -10,3
962/1963 -9,8
870/1871 -9,7
892/1893 -9,6
916/1917 -9,3
955/1956 -9,2
986/1987 -8,9
Autor: Ain Kallis, EMHI peaspetsialist-klimatoloog
