Esimene veemajanduskoordinaator alustas tegelikult Keskkonnaametis tööd juba varem, täpsemalt LIFE IP CleanEST projektis, mille raames viiakse ellu vee seisundit parandavaid tegevusi Viru alamvesikonnas. Aasta tagasi tõi Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava terviklik elluviimise projekt LIFE SIP WetEST Keskkonnaameti veemajandusbüroosse tööle veel neli veemajanduskava koordinaatorit, kes seisavad hea Harju, Matsalu, Läänesaarte ning Pärnu alamvesikonna tervise eest.
Veekogude seisundit ei saa keegi üksi parandada. Just seepärast ongi vaja veemajanduskava koordinaatoreid, kes suhtlevad inimestega, kelle tegevus meie veekogude seisundit mõjutab. Nad aitavad mõista veekasutajate muresid ja rõõme ning leiavad toetavaid lahendusi, mis aitavad vetel terveks saada ja terved püsida. Üheks väljundiks selles on kohalike koostöökogude loomine ja töös hoidmine. Ei mingeid keerulisi skeeme ega lõputuid tabeleid, eelkõige suhtlus ja koostöö.
Usaldus, koostöö ja suhtlus
Kõige keerulisem osa veemajanduskava koordinaatori tööst ei ole seadused, analüüsid ega mahukad dokumendid, vaid esimene tööaasta on toonud koordinaatoritele rohkelt suhtlemist, usalduse loomist ja inimeste vahel tasakaalu otsimist. Seda on kindlasti olnud enamgi, kui keegi neist alguses oodata oskas!
Matsalu alamvesikonna veemajanduskava koordinaator Carola Väli toob välja, et paraku oli alguses esimene reaktsioon nendega suhtluses kartus, et midagi on valesti - tegelikkuses on nende eesmärk ju hoopis lahenduste leidmine. “Nõustamise ja koostöö kaudu on võimalik ühiselt jõuda tulemusteni, mis aitavad täita nii keskkonnaeesmärke kui ka arvestada inimeste tegelike võimaluste ja vajadustega. Võime esitada väga sisukaid analüüse ja põhjendatud lahendusi, aga kui inimesed ei saa aru, ei usalda või ei tunne, et see on nende probleem, siis ei juhtu mitte midagi,” sõnab Väli.
Harjumaa alamvesikonna koordinaator Anu Rei selgitab, et inimesed on valmis koostööd tegema, kui nad tunnevad, et neid kuulatakse ja nende murest saadakse aru. Ka Viru alamvesikonna koordinaatori Annabel Piho sõnul sõltub palju sellest, kas leitakse ühine keel. “Kuigi eesmärk – puhas vesi ja hoitud keskkond – võib kõigil olla sama, mõistetakse seda erinevalt. Hea kommunikatsioon aitab neid vaateid ühildada ning üksteist paremini mõista,” lisab Piho.
Vasakult: Carola Väli, Kadri Rea, Kalle Kiik, Annabel Piho ja Anu Rei
Sild riigi ja kohaliku elu vahel
Keskkonnaameti veemajanduskava peaspetsialist Elina Orava sõnul ei ole keeruline viia inimesteni infot selle kohta, mida tuleks teha. Palju keerulisem on siis, kui soovime, et kohalikud inimesed ja omavalitsused ise hakkaksid muutusi vedama ning otsustes aktiivselt kaasa rääkima. “Kui tahame, et kohalik tasand hakkaks Eesti veemajanduses suuremat rolli mängima, siis tuleb luua selleks väga palju eeldusi. Edu sõltub inimeste teadmistest, piirkonna sotsiaalmajanduslikust taustast, kogukonna tugevusest ja sellest, kas inimesed tunnevad, et nad tahavad panustada.“
Just siin nähaksegi koordinaatorite rolli ühe olulise võtmena – nad aitavad muuta keerulise süsteemi inimestele arusaadavamaks ja luua silla riigi eesmärkide ning kohaliku elu vahel. Sageli tähendab see inimeste toetamist olukorras, kus muutused tunduvad keerulised või koormavad. Veemajanduskava peaspetsialisti sõnul on kõige olulisem see, et inimene ei tunneks, nagu oleks riigi soovid pandud ainult tema õlule. „Kui koordinaator suudab olla partner ja pakkuda vajalikku tuge, siis on palju suurem tõenäosus, et vajalikud tegevused saavad tehtud.“
Lahenduste looja ja tooja
Kui küsida, mida veemajanduskava koordinaator päriselt teeb, siis vastused kõlavad vahel rohkem nagu lepitamise või isegi detektiivitöö kirjeldused. Suur osa tööst toimub enne, kui midagi üldse nähtavaks saab. „Koordinaator on suhete looja, info kandja ning detektiiv,“ ütleb Pärnu alamvesikonna koordinaator Kalle Kiik. „Ta toob esile probleemid või küsimused, mis on unustusse jäänud või vajavad uuesti läbi vaatamist.“
„Nähtamatu mõju on see töö, mis eelneb toimiva kohaliku koostöökogu tekkimisele või mõne keerulise olukorra lahendamisele,“ kirjeldab Viru alamvesikonna koordinaator Annabel Piho. „Oluline on varakult selgeks teha osapoolte ootused ja võimalikud kitsaskohad.“ Sageli tähendab see kümneid telefonikõnesid, kohtumisi, arutelusid ja vahel ka lihtsalt kuulamist.
Esimene aasta on näidanud, kui suur vahe võib olla loogilisel plaanil ja päriselul. Näiteks olukord, kus probleem oli kõigile teada, lahendus seadustega toetatud ja tegevusplaan loogiline: teavitamine, kontroll, nõuded ja vajadusel sanktsioonid. Aga päriselus selgus, et inimestel puudus võimalus või valmisolek nõudeid täita.
„Kõige raskem on siis, kui reeglid, plaan ja kokkulepped on olemas, aga käitumine ei muutu,” ütleb Läänesaarte alamvesikonna koordinaator Kadri Rea. “See ongi ehk selle töö kõige keerulisem osa – veemajandust ei saa parandada ainult nõuete või dokumentidega. Muutus sünnib alles siis, kui inimesed näevad, miks see neile endile oluline on.”
Nähtamatu probleem
Veemajanduse keerukus peitub selles, et suur osa probleemidest ei ole inimestele otseselt nähtavad. Näiteks see, kuidas toitained põllumaalt jõkke kanduvad - see on midagi, mida peab oskama ette kujutada.
Matsalu alamvesikonna veemajanduskava koordinaator Carola Väli selgitab, et vee teemadega töötades kipume sageli eeldama, et ka tavakodanik või vee kasutaja mõistab, kuidas joogivesi tema kraani jõuab või miks on oluline oma reoveemahuti seisukorda aeg-ajalt kontrollida. “Tegelikkuses ei ole need teadmised iseenesestmõistetavad. Paljud protsessid toimuvad varjatult ning nende mõju keskkonnale ei ole silmaga nähtav, mistõttu jääb ka probleemi olulisus hoomamata.”
Väli lisab, et seetõttu tuleb pahatihti alustada päris algusest. “Peame selgitama, kuidas meie igapäevased tegevused veeringega seotud on ja kuidas neil on laiem mõju nii keskkonnale kui ka veekvaliteedile. Asjad, mis ei ole käega katsutavad, ei tundu sageli olulised. Kui iga põllumees, paisu omanik, maaparandaja ja ka riigiametnik seda nähtamatut muret päriselt mõistaks, ei peaks riik kulutama nii palju energiat sellele, et vajalikud tegevused tehtud saaksid,” ütleb Väli.
Esimese aasta tööviljad
Esimene aasta on näidanud, et koordinaatorite töö suurim väärtus ei ole ainult lahendatud probleemides või tehtud tegevustes. Väärtus peitub selles, et inimesed on hakanud omavahel rääkima ja nägema suuremat pilti. „See töö on õpetanud mind rohkem mõistma, kui tihedalt on veeteemad seotud inimeste igapäevaelu, kohaliku arengu ja erinevate huvidega,“ ütleb Anu Rei. „Samuti olen õppinud rohkem kannatlikkust ja koostöö väärtust.“
Veemajanduskava büroo juht Elina Leiner ütleb, et aasta tagasi oli suur küsimus, kas inimesed üldse tahavad nii keerulise teemaga tegeleda. “Arvasin, et on raske leida inimesi, kes julgeksid tulla katsetama ja lahendusi otsima ning keda need tuhanded leheküljed veemajanduskava ära ei hirmutaks. Aga täna on meil tööl koordinaatorid, kes on julged, optimistlikud ja motiveeritud,” ütleb ta.
Leineri sõnul on kõige olulisem, et inimesed on hakanud päriselt ühendust võtma, küsimusi lahendama ja otsima võimalusi, kuidas viia tegevused veekogude seisundi parandamiseni. „Juba on olemas esmane tagasiside, et meie projekti ja inimesi teatakse. Esimene samm on tehtud ja märk on maas!“
Kõik koordinaatorid jõuavad lõpuks ühe ja sama mõtteni - kui seda rolli ei oleks, jääksid paljud olulised seosed loomata. Ja võib-olla ongi selle ametikoha kõige olulisem ülesanne teha nähtavaks midagi, mis muidu jääb märkamatuks – see, et puhas vesi ei teki iseenesest, selle taga on inimesed, kokkulepped, usaldus ja väga palju vestlusi.
LIFE-SIP WetEST projekti rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE programm ja Eesti riik kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise tulust. LIFE IP CleanEST projekti rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE programm ja Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Artikli autor: Elina Leiner, Keskkonnaameti veemajanduskava büroo juhataja
