Käesolev on hetkeolukorra kirjeldus enne veereformi ettevalmistamist ja ettevalmistamise faasis.
Alates 2000. aastast on Eesti joogi- ja reoveesüsteemidesse investeeritud ligi miljard eurot peamiselt Euroopa Liidu, aga ka Eesti riigi, kohalike omavalitsuste ja vee-ettevõtete raha. Tehtud investeeringute tulemusena on 2023 aasta seisuga Eestis ühisveevärgiga ühendatud 84% ning ühiskanalisatsiooniga 83% elanikkonnast (vaata joonis 1). 2003. aastal oli ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatud 71% elanikkonnast. 70% veesektori taristust on ehitatud toetuste abil ja nende investeeringute tulemusel on nii veeteenuse kvaliteet kui teenuse kättesaadavus oluliselt paranenud. Samas Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (HELCOMi) poolt 2023. aasta sügisel avaldatud Läänemere seisundihinnangu aruande kohaselt pole mere seisund viimase kuue aasta jooksul paranenud.
Joonis 1.
Allikas: Keskkonnaportaal
Üheks põhjuseks, miks reovee puhastamine on oluline, on seotud veekogude keskkonnaseisundi parandamisega. Kuigi Läänemere kaitsele pööratakse aasta-aastalt rohkem tähelepanu ning rahvusvahelised nõuded mere seisundi hoidmiseks karmistuvad, ei ole see veel oodatud muutusi toonud. Kindlasti on üheks põhjuseks asjaolu, et Läänemeres võtavadki muutused aastakümneid aega, kuid määrav on siiski inimtegevuse jätkuv mõju merekeskkonnale sh mereelustikule ja -taimestikule ning ohtlike ainete jõudmine merevette.
Viimased 20 aastat on Eesti veemajanduse ajaloos olnud õitsenguajaks. Tänaseks oleme oma elujärjega aga piisavalt arenenud ning kunagi Euroopa Liidu poolt antud „kala“ on asendunud „õngega“.
Vaja on teha investeeringuid nii puhta joogivee inimesteni viimiseks, joogivee eelpuhatuseks kui kanalisatsioonitorustike ja puhastusseadmete kaasajastamiseks ning tähelepanu vajab ka süsinikuheitmete vähendamine. Oleme olukorras, kus peame leidma tee saavutamaks jätkusuutlikud vee-ettevõtted nii, et ka vajalikud investeeringud saaks kaetud veetariifist. Vee hind veemajanduses on Eesti riigis reguleeritud Konkurentsiameti poolt, sest vee- ja kanalisatsiooniteenus on monopoolne. Kui 2019. aasta Veemajandustaristu investeeringute kavas (Keskkonnalahendused OÜ 2019) hinnati järgmise 12 aasta vajaminevaks investeeringumahuks 1,1 miljardit eurot, siis 2024. aastal hinnati järgmise 12 aasta investeeringumahuks 2,1 miljardit eurot.
Varasemad uuringud (Keskkonnalahendused OÜ ja Civitta Eesti AS, 2018; OECD, 2022) näitavad, et investeeringuvõimekuse tõusu toetaks vee-ettevõtete liitumine või suurem lepingutega reguleeritud koostöö, samuti selle muutuse soodustamine finantsstiimulite läbi. Samuti tuleb parendada valmisolekut kriisiolukordadeks. See kõik ei muutu iseenesest. Vaja on arutelusid ja analüüse, valmisolekut enamaks solidaarsuseks. Selleks et tagada ÜVVK teenuse kättesaadavus kõigile inimestele, on OECD soovitanud, et ÜVVK teenuse hind ei tohiks ületada 3–5% ühe leibkonnaliikme keskmisest netosissetulekust. Maailmapanga soovituslik kõrgeim ÜVVK teenuse kulude määr leibkonnaliikme sissetulekust on samuti 3–5% (EBRD 2005).
2024. aasta juulis veeteenuse reformi juhtrühma koosolekul tehti otsus, et veehind peaks jääma alla 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna sissetulekust (edaspidi piirhind) ja reformi ettevalmistamisel lähtutakse eelnimetatud piirhinnast.
Kui 2023. aastal moodustas Eestis kulutused veeteenusele keskmiselt umbes 1,1% leibkonna sissetulekust, siis 2024. aastal oli see määr 1,03% (1,31% madalaima sissetulekuga maakonna sissetulekust). Praegune vee hind on soodne just seetõttu, et kogu taristu laiendamine ja rekonstrueerimine on tehtud valdavalt eurotoetustega, mitte aga veeteenuse hinna arvelt. Juba praegu erineb vee hind piirkonniti väga palju ning sõltub paljuski vee-ettevõtete tarbijate arvukusest, vee-ettevõtete poolt rajatavate ja hallatavate torustike pikkusest (maapiirkondades on vahemaad suuremad, aga tarbijaid vähem), sellest tulenevast kulumist, investeeringute vajadusest jm. Vee hind peab jääma mõistlikuks.
2023. aasta teisel poolel hakkas Kliimaministeerium koostöös veesektori, kohalike omavalitsuste ja Konkurentsiametiga välja töötama veeteenuse strateegia teekaarti, milles tuleb kokku leppida sektorit toetav ja efektiivsust soosiv veehinna metoodika, efektiivse vee-ettevõtluse indikaatorid ning leida toimiv jätkusuutliku vee-ettevõtte mudel Eestis.
Samal eesmärgil alustas 2023. aasta juunis tööd laiapõhjaline veeteenuse reformi juhtrühm, mille ülesanne on toetada teekaardi valmimise elluviimist. Juhtrühma kuuluvad Kliimaministeeriumi, Konkurentsiameti, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Keskkonnainvesteeringute Keskuse, Terviseameti, Eesti Vee-ettevõtete Liidu, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Eesti Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Inseneride Seltsi ja Eesti Omanike Keskliidu esindajad ning valdkonna eksperdid Entec Eesti OÜ projektijuht Vahur Värk ja Alutaguse vallavanem Tauno Võhmar.
Strateegilist teekaarti aitab koostada rahvusvahelise hankega leitud veereformi konsultant, kelleks on konsortsium, kuhu kuuluvad Civitta Eesti AS, Keskkonnalahendused OÜ, Powerhouse OÜ, advokaadibüroo TRINITI ja rahvusvahelised eksperdid. Tööd rahastatakse Euroopa Liidu tehnilise toe instrumendist (TSI).
Vee-ettevõtluse reformi teekaardi koostamise protsess 2023-2025
Eesmärgid
Kvaliteetne ja jätkuvalt mõistliku hinnaga kättesaadav veeteenus on riigis väga paljusid inimesi lähitulevikus puudutav probleem. Oluline on, et probleem oleks teadvustatud ja sellele on lahenduste otsija. Riik otsib lahendust, et tagada kvaliteetne ja mõistliku hinnaga vee- ja kanalisatsiooniteenus ka edaspidi Kliimaministeeriumi veeteenuse reformi juhtrühm otsib lahendust, et tagada kvaliteetne ühisveevärk ja mõistliku hinnaga vee- ja kanalisatsiooniteenus ka pärast Euroopa Liidu toetuste lõppemist. Selleks töötatakse välja reformi aluseks olev riiklik arengukava, mille eesmärgiks on teha selgeks tegelik valdkonna investeerimisvajadus, vee-ettevõtete praegune võimekus, võimalikud takistused ja valmisolek muutusteks.
Teenuste hea kvaliteedi tagamiseks peab vee-ettevõttel jätkuma vahendeid. Iga sent on arvel ja seetõttu on vaja leida ettevõtetes tõhustamise kohti ja meetodeid. Reform peab muutma teenusepakkumise kulutõhusamaks.
Küsimus, millele reform keskendub: kus saaks olla efektiivsem ja kulutõhusam, sealjuures puhta joogivee kvaliteedi ja kättesaadavuse osas järeleandmisi tegemata. Suur osa Eesti praegustest vee-ettevõtetest on mikroettevõtted, kes pole võimelised mõistliku hinnaga veeteenuse puhul tegema vajalikke investeeringuid ega tagama automatiseeritud seadmete hooldamiseks kvalifitseeritud tööjõudu. Üks võimalus ära hoida tuleviku hinnatõus ja teenuse kvaliteedi langus oleks väiksemate vee-ettevõtete liitumine suuremate ja elujõulisematega, et saavutada piisav finantsvõimekus. Reformi plaani koostamine aga alles käib. Otsime ka muid lahendusi – nt kuidas vee-ettevõtete omavahelise koostöö kaudu kulusid kokku hoida.
Meie käsutuses olnud aeg ja vahendite hulk ei ole olnud piisav tagamaks taristu töökindlus pikemaks ajaks, samuti karmistuvad pidevalt keskkonnanõuded, mis eeldab puhastusmeetodite täiustamist.
ÜVVK taristut peab pidevalt uuendama.
Veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi korrashoiuks ja teenuse kvaliteedi püsimiseks on tarvis teostada pidevaid ja õigeaegseid asendusinvesteeringuid, kuna kõigil varadel (ka eurotoetustega soetatud rajatistel) on oma kasulik eluiga. Väljavahetamist vajavad vananevad torustikud ja puhastusseadmed ning arendamist infotehnoloogiad. Lisaks suurendavad investeeringute vajadust lähiaastail karmistuvad keskkonnanõuded. Tõhustada tuleb lämmastiku väljapuhastamist reoveest, et pidurdada Läänemere eutrofeerumist. Suuremate reoveepuhastite reoveest tuleb hakata välja puhastama ka ravimijääke, mis on suureks ohuks vee-elustikule. Samuti peab roeveepuhastuse sektor nagu ka teised energiamahukad sektorid muutuma süsinikuneutraalseks. Ka see eeldab investeeringuid. Hetkel on lähituleviku investeeringuvajadus hinnatud ca 1,5 miljardi suuruseks. Arvestades, et siiani on enamus investeeringutest tehtud toetusrahadega, siis tulevikus väheneksid ilma reformita investeeringute mahud veelgi ja nn „puudujääk“ suureneks veel.
Eesti hõre asustatus pakub vee-ettevõtjatele väljakutseid väiksema tarbijate arvuga ühisveevärgi piirkondades. Väiksema tarbijate arvuga piirkondade tarbijate tulevikukulutused veeteenusele ei peaks olema märkimisväärselt suuremad suuremate asulate tarbijate kulutustest.
Kui riik vajalikke samme ei astuks, oleks tulevikus kõrge hinna ja puuduliku taristu poolt ohustatud just väikeste vee-ettevõtete teenuse tarbijad ja nende elukeskkond
Väiksemates valdades ja linnades on tarbijate hulk tervikuna väiksem, väiksem on ka tarbijate hulk pindalaühiku kohta. Näiteks kui suures linnas on 1 km torustiku kohta 100 klienti, siis väiksemas piirkonnas on 1 km torustiku kohta 10 klienti. Seega on väiksemates piirkondades väga keeruline koguda veeteenuse müügiga piisavalt raha vajalikeks investeeringuteks.
Lisaks tuleb olenevalt piirkonnast ka vett rohkem töödelda, millega kaasnevad samuti kulud. Näiteks Viimsis tuleb joogiveest välja puhastada radionukleiide, kuna nende tase looduslikus põhjavees on otse joomiseks liiga kõrge. Üks levinumaid probleeme on raua ja mangaani liigne sisaldus joogivees.
Nii suuremate kui väikeasulate reoveepuhastid vajavad tulemuslikuks käitamiseks oskuslikku opereerimist ehk kompetentset tööjõudu, keda ei ole väikestel vee-ettevõtetel nii lihtne leida, kuna nad ei saa võimaldada spetsialistidele täistööajaga konkureerivat palka. Käest lastud ja seetõttu ebatõhusad puhastid reostavad aga keskkonda ja amortiseeruvad kiiremini kui oskuslikult hooldatud rajatised.
Vee hind on vaid üks inimeste igapäevastest eluasemega seotud kuludest. See peab jääma mõistlikkuse piiresse.
Vee hind peab jääma mõistlikuks. Milline on see mõistlikkuse piir selgub reformi käigus.
Senise Eesti veepoliitika kujundajate arusaamade kohaselt ei tohiks igakuised kulutused veeteenusele ületada 2,5% leibkonna sissetulekutest. Kas see seisukoht jääb kehtima ka veereformi lõpuks saame teada tariifipoliitika kujundamise käigus. OECD hinnangul on mõistlik veehinna tase kuni 4% leibkonna sissetulekutest. Hetkel on keskmine vee hind umbes 1,1% leibkonna keskmisest netosissetulekust. Praegune vee hind on soodne just seetõttu, et kogu taristu laiendamine ja rekonstrueerimine on tehtud valdavalt eurotoetustega, mitte aga veeteenuse hinna arvelt. Riik astubki samme selleks, et ka tulevikus suuremat hinnatõusu vältida.
Elu on näidanud, et õnnetus ei hüüa tulles. Osa tarbijaid võib jääda veeta ilma eelhoiatuseta. Nii vee-ettevõtja kui kohalik omavalitsus peavad teadma, kuidas koostöös kriis maandada ja kriisi ajal katkenud teenusele alternatiivi pakkuda.
Eesmärk on töötada välja kriisiplaan juhuks, kui veeteenuses esineb ohuolukordi ja /või teenus katkeb.
Kuressaare juhtum näitas, millised võivad olla tagajärjed, kui teenuses on tõrked ja puudub toimiv kriisijuhtimise kava. Veeteenuse tõrked võivad halvata terve linna elu ning ka ettevõtluse. Teenuse toimepidevus peab olema tagatud. Selleks tuleb taristut hooldada ja seadmeid oskuslikult opereerida. Ka taristu eluiga sõltub selle hooldusest. Kui hoolduselt põhjendamatult kokku hoida, siis sagenevad avariid ja halveneb teenuse kvaliteet. Taristu uuendamine on kallim kui selle hooldus. Kriisiga toimetulek ÜVVK teenuse toimepidevuse tagamisel võib tähendada riske ennetavaid meetmeid (nt tehniliste tõkete rajamine üleujutuse ohu vähendamiseks), maandavaid meetmeid (nt generaatoritega varustamine) või leevendavaid meetmeid (nt tagatakse joogivee teenuse katkemise korral joogivee kättesaadavus muul viisil). Vajaduse korral tuleb kõiki meetmeid rakendada korraga. Eesmärk on tagada elanikele minimaalsel tasemel ÜVVK teenus igas olukorras, ka kriisi ajal.
Vee hinna kasvu on võimalik planeerida. Vee hind ei muutu üleöö ning muudatused peavad olema ettevalmisatud ja sujuvad.
Vee hind ei hakka kohe drastiliselt tõusma.
Viimati uuendatud 21.10.2025
